Lauatennis Prantsusmaal!

On ju teada, et Prantsusmaa lauatennis on üks Euroopa tugevamaid olnud juba aastakümneid. Jaques Secretan, Jean-Philippe Gatien, Christophe Legout, Patrick Chila ja paljud teised on ju kuulunud Euroopa ja maailma tippu. Ka nende noormängijad on olnud pikemat aega Euroopa paremikus.Olgu siiski toodud veel üks värske fakt: äsja löppenud Euroopa noorte meistrivöistlustel võitsid noored prantslased kõige enam medaleid. Seega on järelkasv neil pidevalt olemas. Kuidas suudab üks riik seda kindlustada?
See huvitas mind väga ja selleks võtsin ette reisi Prantsusmaale. Kuna ka Karin õpib Bordeaux Ülikoolis ja just samas linnas on Prantsuse koondise üks treeningkeskustest, siis planeerisin reisi nii, et näha koondise treeninglaagrit ja National 1 liigamängu Karini koduklubi Marmande Raquette esituses.
Tegelikult sain kohapeal veel ühe väga huvitava lauatennisekooliga tuttavaks.Kuid kõigest järgemööda.

Prantsusmaa võistkondlikud meistrivõistlused.

Prantsuse lauatenniseliigad on jaotatud mitmesse kategooriasse.
Nende tugevaima liiga nimetus on Pro A (meie mõistes kõrgliiga) , kus võistlevad 8 nais- ja 8 meeskonda. Edasi tuleb Pro B uuesti 8 võistkonnaga. Siis järgnevad National 1, National 2  ja edasi regionaalliigad. Kokku osaleb liigades tänavu üle 100 naiskonna. Meeskondi on aga veelgi enam. Keskendugem naiste liigale, millest on minul selgem ülevaade ja võrdlusmoment Karini näol olemas.
Prantsuse naiste liigat peetakse Euroopas tugevaimaks. Karin kuulub kolmandat aastat Marmande klubisse, kellel on alanud hooajal üks võistkond Pro B-s ja teine, kus Karin mängib, kuulub National 1-te. Võistkonda kuulub lisaks Karinile üks hiinlanna, prantslanna ja poolatar. Huvitav on siin see, et kui Marmande teine võistkond jõuaks Pro B-sse, siis ta seal mängida ei saaks, sest Pro A-s ja Pro B-s võib osaleda vaid üks samanimeline klubi. Seega tuleks nimetust muuta, mida aga üldjuhul ei tehta.
Seekord alustas Marmande teine võistkond hooaega kodus ja kohe saadi vastaseks arvatavasti oma grupis tugevuselt teine klubi Niort Souché II. Seekord võideti kohtumine 10-5. Karin võitis 2 ja lisaks paarismängu ning ühes mängus tuli tunnistada ka vastase paremust. Kõik selles kohtumises osalenud kaheksa mängijat kuuluvad Prantsusmaa edetabelis kohtadele vahemikus 60-120. Olgu võrdluseks mainitud, et Eesti jooksvas reitingus antud hetkel teisel kohal olevale Karinile kuulub prantsuse edetabelis 104. koht!
Ja ka need kaks võitu ei tulnud  Karinile kergelt. Kuid ainult nii konkureerides ongi ju võimalik edasi areneda.
Pealtvaatajaid oli parasjagu ja kohati tehti ka suurt lärmi. Eriti valjult toetatakse aga esimest võistkonda. Karini sõnul kõik naiskonnad juba teavad, et Marmandesse mängule tulemiseks peab head psühholoogilist ettevalmistust tegema.
Mängiti kahel laual ja mäng algas kell 17.00 ning lõppes 21.30. Üks tähelepanuväärne moment on siin olemas. Nimelt peale mängu ei sõida vastasvõistkond  üldjuhul koju. Igal klubil on olemas abiruumid ja kööginurk. Peale mängu on koduklubi ülesandeks vastasvõistkonnale drinki ja kerget einet pakkuda. Pro A ja Pro B kohtumisjärgsel „peol“ pakutakse aga alati ka sooja sööki ja seda vastuvõtja kulul. Kuna Prantsusmaa on suur riik, siis on sageli võistkond saabunud väga kaugelt ja pea alati jäädakse ööbima hotelli, kuid seda juba oma kuludega. Üks hea komme on neil veel. Kui võistkond saabub rongijaama, tullakse autodega vastu. Sageli on aga nii, et mõnes väikelinnas ei olegi rongiliiklust. Siis võetakse võistkond vastu lähimas jaamas ja tuuakse mängule. Lisaks pakub koduvõistkond ka kohtumise ajal vastasvõistkonnale karastusjooki, kuid need on juba pisiasjad.
Sellel õhtul oli vastasvõistkond dringil ja õhtusöögil, kuid pärast lahkusid, sest asusid vaid 300 km kaugusel. Kui küsisin Karinilt, kas selline vastuvõtukomme on nende lauatenniseliidu nõue, vastas ta, et see on pigem prantslaste elustiil. Ja tõesti on prantslased väga viisakas ja ülimalt sõbralik rahvas. Kogesin seda oma reisil pidevalt.
Ka söömine väljas on väga populaarne. Lõunaajal tuli Marmandes söögikohas aeg pidevalt broneerida, sest keskpäeval on tänavad äkki rahvast tühjad ja selgub, et kõik lõunastavad söögikohtades. Muide söögikorra juurde kuulub Prantsusmaal loomulikult pudel veini. Kuna seal kehtib 0,5 promilli seadus, siis saab otse söögilauast ka kohe rooli keerama minna.
 
Prantsusmaal on väga mugav liigelda rongidega. Ja kui õigel ajal pilet ära osta, saab punktist A punkti B väga kiirelt ja soodsalt. Näiteks mina sõitsin TGV-ga Pariisist Bordeaux-sse  (vahemaa üle 600 km) koguni kolme (!!!) tunniga ja maksin juba Eestis internetist ostetud pileti eest vaid 22 EUR-i. Varsti saab aga veelgi kiiremini, sest meie rongi vedurile oli kirjutatud “olen saanud kätte kiiruse 501 km tunnis“. Kuid täna on see kõik veel katsetusfaasis.

C.R.E.P.S.  ehk Prantsusmaa Audentes

CREPS-i täpne lahtisõnastus tõlkes on Rahvaharidus- ja Spordikeskus. Selliseid meie Audentesele sarnanevaid üldhariduskoole on Prantsusmaal mitu ja üks neist asub Bordeaux-s. Selle kooli eeliseks on õppimise ja spordi ühendatus. Kooli õpilased saavad treenida kaks korda päevas. Bordeaux-s asetsev kool võtab enda alla suure territooriumi. Jalutasin seal ringi ja nägin väikest jooksurada, tennise- ja korvpalliväljakuid ning liivaga kaetud rannavõrkpalliplatse. Lisaks käsipalli-, sulgpalli-, vehklemis-, dzuudo- ja rulluisuhalle ning lasketiiru.Ja muidugi oli samas ka ujula. Ka lauatennisel on seal oma saal, kuhu mahub vabalt 12 lauda. (Sama saal on ametlikult ka Prantsusmaa noormeeste noortekoondise treeningbaasiks, kuhu nad vahetevahel kokku tulevad, kuid sellel laagril peatume allpool). Kooli territooriumile mahuvad ära ka jõusaal, meditsiinikeskus ja kohvik. Käisin ka ise seal söömas.Oli väga maitsev ja rikkalik lõunasöök. Harjumatu tundus vaid see, et isegi siin spordikeskuses võis lõunasöögi kõrvale piiramatult valida vee ja punase või roosa veini vahel. Ise proovisin roosat veini, kuid ühtegi õpilast veini joomas küll ei näinud. Eks ju mingid reeglid on treeneritel ka paika pandud ja näha oli, et need peavad.
Koolis õpib lauatennisistidest 7 tüdrukut-kadetti, kellede treener Regis Canor on ka ise olnud tugev mängija, sest kuulus aastakümneid tagasi Prantsusmaa koondisesse.
Ka Karin on saanud võimaluse nende treeningutel kaasa lüüa. Üks tüdruk, kellega Karin kõige enam treeninud, jõudis viimastel Euroopa noorte meistrivõistlustel kadettidest veerandfinaali. Saali mahub vabalt 12 lauda ja see on loomulikult statsionaarne. Kui küsisin treenerilt,  miks õpib koolis vaid 7 mängijat (saal ja kool ju suur), oli vastus, et üksinda ei suudagi rohkem õpetada ja efektiivsus jääb väikeseks. Sellised on normid. Need 7 õpilast valib välja Prantsuse Lauatenniseliit konkursi alusel. Soovijaid on muidugi rohkem, kuid parimad jaotatakse nelja keskuse vahel ära. Nendele õpilastele on kindlustatud kõik: elamine 100 m eemal kooli hotellis, söömine samas kolm korda päevas ja ka arstlik läbivaatus on läheduses. Lisaks on läheduses muidugi ka koolitunnid. Kooli tunniplaan on üles ehitatud nii, et hommikul oleks üks tund koolis, seejärel 2 tundi lauatennist. Järgneb lõuna, uuesti kool ja seejärel teine treening kestvusega juba 3 tundi. Seega mängitakse lauatennist päevas kokku 5 tundi. Treeneri sõnul treenitakse selle nimel, et millalgi hiinlastele järele jõuda. Prantsuse lauatenniseliit kindlustab selle aasta lõpuni nende tüdrukute osalemise neljal rahvusvahelisel turniiril (seega iga kuu üks võistlus). Lisaks osaletakse muidugi ka maasisestel võistlustel. Ja selleks, et ka pidev side kodustega olemas, lennutatakse Prantsusmaa Lauatenniseliidu kulul  tütarlapsed nädalalõpuks iga kolme nädala tagant koju.
Huvitav nõue on sellel koolil ka. Nimelt elab üks tüdrukutest Bordeaux-s. Kuid kohustuslikus korras peab ta elama kooli ühiselamus. Ja koju pääseb vaid vabadel nädalalõppudel.

Prantsusmaa noortekoondise treeningkogunemine

Nagu juba eespool mainisin, oli minu reisi planeerimisel väga oluline näha oma silmaga, kuidas siis treenivad noored prantslased, kes Euroopa noorte meistrivõistlustel juba aastaid ühed edukamad on. Seda aitas mul korraldada Karin, kes ka ise võimalusel nendes laagrites kaasa lööb. Ka seekord pani ta ennast ühe soovijana kirja ja kohalik kooli treener, kes ka ise laagris üheks treeneriks on, selleks ka võimaluse andis. Laager kestis seitse päeva.
Kohale saabus 6 juuniori, 5 kadetti ja 5 minikadetti, sest Bordeaux keskus on ette nähtud vaid noormeeste treenimiseks. Esimesele treeningule minnes oli mul sees kerge ärevus, sest ma ei olnud kindel, kas mul lubatakse vaadata kogu treeningut. Filmimisest ei julenud ma isegi unistada. Etterutates mainin, et vaikselt sai midagi ka lindile jäädvustatud. Ja vaatamist oli seal kuhjaga, sest kohal olid kõik Euroopa paremikku kuuluvad noormängijad! Võitsid ju suvel Euroopa noorte meistrivõistlustel nii juuniorid kui ka kadetid võistkondlikult kuldmedalid.
Esimene treening kestis 3 tundi ja see jättis superhea mulje. Kõik noormehed tegid kogu treeningu vältel tugevat tööd. Ja õpetamas oli neid koguni 5 treenerit. Lisaks veel üldkehalise ettevalmistuse treener, kelle lauatennise mänguoskus kannatas välja minikadettide taseme. Jälgisin nende treeninguid suure huviga. Silma torkas kõigepealt see, et isegi harjutuste ajal punkti võitmisel tuli valjult hõisata. Nähtavasti harjutatakse seda võistlusolukordadeks ja oluline osa on siin ka psühholoogilisel ettevalmistusel. Väga suurt rõhku pööratakse servidele. Seda harjutatakse ka eraldi, kuid kolmetunnises trennis sooritati servi kombinatsioone erinevates variantides tervelt tund aega. Ja see on ka loomulik, sest serv ja esimese kiire rünnaku alustamine on ju lauatennise kõige tähtsam mänguelement.
Minikadetid mängisid põhiliselt omavahel. Üks treeneritest seletas, et nemad on laagris just seepärast, et näha, kuidas vanemad tööd teevad ja tunda endid meistrite kõrval võrdväärsetena. Ja nad püüdsid igati neid järgida. Kui mänguoskustes nad vanematele veel alla jäävad, siis häälitsuses on nad juba nende tasemel. Rõõmuhõiskeid punkti võitmise järel tuli igast nurgast.
Tähelepanu äratas veel see, et kui lõpus mängiti sette, siis võis soovi korral võtta minutilise vaheaja. Jällegi on see harjutamine võistlusmomendiks ja psühholoogial on siin eriti suur tähtsus. Harjumatu tundus ka see, et settide mänguks toodi iga laua kõrvale tablood ja peale igat mängitud punkti keerasid mängijad ise numbreid edasi. Ja kõik selle nimel, et treeneritel oleks parem ülevaade. Ise usun, et see sunnib mängijaid ka rohkem pingutama. Et aga tõesti sõna otseses mõttes vett valati, tõestab fakt, et osadel mängijatel oli juba peale esimest tundi 1,5 l veepudel tühjaks joodud ja seejärel võis näha pilti, kui pisikesel vaheajal kiiruga riietusruumi seda täitma mindi.
Üks olulisemaid erinevusi oli minu jaoks see, et mängijad andsid ise üksteisele harjutusi. Treener andis ette suunise. Näiteks liikumine või servikombinatsioon ja mängijad pidid juba ise oskama harjutusi välja mõelda. Ja nad oskasid. Pole ka imestada, sest kõik nad treenivad aasta läbi treeningkeskustes kogenud treeneri juhendamisel ja lisaks arendab see ka mõtlemist, mis lauatennises ju väga tähtis. Mõtlemist ja selle arendamist peavad prantsuse treenerid ülioluliseks ja seepärast on ka arusaadav panna mängijad juba noorelt mõtlema. Ja üheks mooduseks ongi see, et lastakse neil endil harjutusi välja mõelda.
Sama võib mainida lauatennise treeningu lõppedes. Kohe võeti matid ja lõpetati treening venitusharjutustega. Ja seda sooritati jällegi täiesti iseseisvalt.
Et treeningud efektiivsed oleksid, selleks antakse mänguväljakule umbes 100 palli. Iga mängija võtab maast suvalise palli ja mängitakse kohe edasi.
Ei näinud ma ka ühtegi mängijat, kellele võinuks teha mingi märkuse tehnika puuduste kohta. Kõik on juba õieti paika pandud koduste treenerite juhendamisel. Treenerite koolitussüsteem toimib Prantsusmaal hästi.
Tähelepanekuid treeenerid tegid, kui need olid seotud muude vigadega. Ja nad oma tööd tundsid, sest on ka ise olnud aastaid tagasi head mängijad.
Kuid oli ka üks huvitav moment, mis näitas, et ka kord on seal tugev. Nimelt kutsus enne õhtuse treeningu algust noortekoondise peatreener Michel Blondell kolm minikadetti enda juurde ja palus aru, miks tuba oli segamini ja päeval vaikset tundi ei järgitud. Ja karistati pisipoisse sellega, et kõrvaldati nad 20 minutiks treeningult. Lisaks pandi nad pallipoisi rolli. Nad pidid teistele mängijatele selle aja jooksul palle kätte ulatama. Minule tundus, et see karistus mõjus neile väga, sest üks poistest puhkes nutma ja hakkas teistele palle ulatama pisarsilmil. Tahtis ta ju nii väga trenni teha. Selleks ju kohale sai tuldudki.
Põneveks läks teise päeva esimese treeninguga. Kui esimene tund oli “tavaline higivalamine”, siis teine tund oli juba ka minu jaoks fantastiline kogemus. Nimelt toodi välja treeningpallid ja algasid harjutused multipallidega nelja treeneri etteloopimisel. Ja pihtide vahele võeti seekord minikadetid. Vanemad läksid samal ajal saalist õue üldkehalise ettevalmistustreeneriga füüsilist vormi tõstma. Saalis algas aga tõsine töö. Ja poisid mängisid võimsalt. Näiteks oli ühel treeneril 2 poissi kordamööda harjutust sooritamas. Tuli võimalikult vähe eksida, sest iga vea järel sai õiguse järgmisele seeriale teine mängija. Ja minule tundus, et kumbki eksida ei tahtnud. See vaatepilt oli tõesti võimas.


Olgu lõpuks toodud üks treeningpäev kellaajaliselt:

7.00 Äratus
7.30 Hommikusöök
7.50 Lahkumine hotellist kooli õpingutele
8.00-9.30 Kool personaalse õpetajaga vastavalt õpilase suunitlusele
9.45-12.15 Treening-lauatennis
12.45 Lõuna
13.30-14.30 Kohustuslik lõunauinak (!!! )
15.45-19.00 Treening-lauatennis+ füüsiline ettevalmistus
19.30 Õhtusöök
21.00 Nooremate magamaminek (minikadetid)
22.00 Juunioride ja kadettide magamaminek


Kokkuvõte

Kokkuvõtteks tuleks mainida, et sellist suurt organisatoorset tööd, kus edukalt on ühendatud  koolitöö ja sport, saab endale lubada vaid rikas riik. Ja Prantsusmaa seda kahtlemata on. Veendusin, et me kõik treenime ju enamvähem samu harjutusi. Vahe on vaid treeningmahus. Kui meie mängime 1,5-2 tundi päevas, siis prantslased  harjutavad päevast päeva vähemalt 5 tundi. Ja mitte ainult prantslased. Ka teised maad, kes on suutnud luua endale treeningkeskused, saavad treeningkoormusi oluliselt tõsta. Neid maid on aga palju ja neid lisandub pidevalt. Kes harjutab aga rohkem, see ka võidab. Just see ongi põhjuseks, miks meie rahvusvahelisel areenil etteotsa ei mahu. Ja ei ole õige siin süüdistada vaid mängijaid. Sest nemad mängivad vastavalt oma oskustele. Ka neile, kes sooviksid midagi ära teha, ei ole me kahjuks ise suutnud edasiminekuks piisavaid tingimusi luua. Tunnistagem, et täna oleme meie amatöörid. Praeguste treeningmahtudega suudame me vaid Euroopa keskmikega võrdselt konkureerida.
Täna meil veel on kaks minikadetti-tütarlast Olesja Ketsko ja Valeria Petrova Euroopa paremikus.Kuid praeguste koormustega jätkates nad oma kõrgeid positsioone kaua hoida ei suuda. Rääkimata edasiminekust. Suuremad maad on just nüüd alustanud selle vanusega tugevat tööd. Ja aasta- kahe pärast ollakse järel ja minnakse mööda ka. Näiteks prantslased on sel aastal esmakordselt liitnud minikadetid-tütarlapsed koondise laagritesse, sest nende kogemused noormeestega on näidanud, et treeningkoormuste tõstmine on edu pant. Seega võib juhtuda, et paari aasta pärast on prantslannad samuti tegijad ja siis juba kadettide klassis.

Minu Prantsusmaa külaskäigu kogemus ainult kinnitas mulle mu varasemat arvamust, et tänapäeva tippsport on karm. Koormused on meeletult suured. Ainus võimalus tippu jõuda ja (või) seal püsida on Eestist ära minna parimatesse treeningkeskustesse treenima. Loomulikult on see seotud riskiga, sest kool tuleb üldjuhul pooleli jätta. Samuti on alati ka võimalus põruda. Ja pärast ei ole haridust ka. Tippu jõuavad ju vähesed. Kuid riskida tuleb. Kodus selliseid võimalusi ei ole ja ei tule ka. Eesti pole nii rikas.


Rein Lindmäe, 28.09.2008.a.