Taaskohtumine Arhangelskis!

Eelmisel nädalavahetusel seadsime koos Enn Hallikuga sammud Balti jaama poole, et alustada reisi Venemaale Arhangelskisse, kus toimus traditsioonilislt tugev veteranide võistlus.

Kuna Arhangelskisse kuluks Peterburgist rongiga tervelt 24 tundi, siis otsustasime lennuki kasuks. Arvasime,et Venemaa sisesed lennud on meie jaoks soodsad.
Siiski üllatas meid lennupileti krõbe hind. Edasi-tagasi 1,5 tunnise lennu eest tuli välja käia 10500 rubla (umbes 5000 krooni).Vaatamata kõrgele hinnale oli lennuk siiski reisijatest tulvil.
Kohale jõudes sõidutati meid kohe saali, kus oli algamas võistluste pidulik avamine.Ja see oli grandioosne.
Kõigepealt seisis rivis palju lipsuga tähtsaid tegelasi alates aselinnapeast ja lõpetades turniiri peaorganisaatoriga.Seejärel esinesid meile vene laulumemmed, kes lõpuks pakkusid ka kõigile osalejatele traditsioonilise soola-leiva asemel suhkrut-saia. Kuna meie söögiajast oli piisavalt aega möödunud, siis maitses see kringlitükk eriti hästi. Edasi esinesid veel noored tsirkuseartistid ja lõpuks näitasid mannekeenid külma kliimasse sobivaid kasukaid.

Pärast selgus veel üks huvitav seik. Kuna võistluste maskotiks oli sellel aastal hüljes, siis oli korraldajatel isegi plaanis lennutada Moskva tsirkusest kohale elav hüljes , kuid võistluste peakorraldaja pidas sellise hüljese 10 minutilise esinemise eest küsitud 500 000 rubla (umbes 230 000 krooni) natukene paljuks. Seepärast pidime "leppima"  topis-hüljesega.
Kuna järgmisel aastal pidi maskotiks olema põhjapõder,siis selline lubati küll saali kohale tuua.

Võistluste auhinnafond oli rekordiline 215 000 rubla (umbes 100 000 krooni).See omakorda tõi kohale kogu Venemaa veteranide paremiku.Lisaks oli esindaja Ukrainast ja Moldovast.Meile oli seekord eraldatud kaks kohta ja Enn Hallik sai ka oma kaitsemängu näidata.
Süsteem oli järgmine: 40 osalejat olid jagatud 10-sse alagruppi.Kaks paremat pääsesid jätkama kohtadele 1-20, kus tuli kohtuda kõik- kõigiga. Seega oli mänge väga palju. Kokku mängisin 3,5 päevaga 25 kohtumist, kusjuures ühtegi nõrka vastast ei olnud. Enn ei pääsenud kahjuks alagrupis kahe parema hulka ja seetõttu jäi tema kohtumiste arv väikeseks.Kokku saavutas ta 40 võistleja hulgas 26. koha.
Minu lõppskooriks jäi 9 võitu ja 10 kaotust ning kokkuvõttes 11. koht. 50. aastaste klassis jäi aga kolmandast kohast üks võit puudu.Et konkurents tõesti tihe oli, näitab seegi, et kaotasin mängijale, kes lõpuks jäi finaalis viimaseks, ehk 20.-ks.

Anatoli Amelin mänguhoos

Imetlust väärib juba 61 aastane Venemaa lauatennisekorüfee, omaaegne mitmekordne  Euroopa meister ja maailmameistrivõistluste medalivõitja Anatoli Amelin.Tugevas konkurentsis saavutatud 8. koht on temale kindlasti väga hea tulemus.Hea uudis on see, et suurmeister andis lubaduse tulla ka aprillis Tallinnas toimuvale Alari Lindmäe Memoriaalile ja lüüa kaasa meesüksikmängus.

Kaotuseta tuli aga esimesks Eestit esindav Sergei Manturov, kes vaatamata vanusele mängib täna väga kiiret ja kaasaegset lauatennist.Otsustavas mängus alistas ta endise Ukraina koondislase Igor Gudilkini 3-0, kes oma parimatel aegadel on maailma reitingus olnud koguni 292. kohal ja praegu mängib Poola meistriliigas.
Kogu võistluste jooksul kaotas Sergei vaid 6 setti ja tema settide võitude-kaotuste suhteks jäi koguni 66-6.
Lisaks tulime Sergeiga esimeseks ka paarismängus ja saime auhinnaks eriliselt eksklusiivsed puidust karikad.

Paarismängu võitjate autasustamisel allakirjutanu koos Sergei Manturoviga

Võistlus toimus Arhangelski lauatenniseklubi "Rodina" treeningsaalis.Sisustuse poolest (lauad, põrandakate, videotehnika jne.) võiks seda pidada üheks paremaks Euroopas.Saali ainsad miinused on liiga madal lagi ja ka vähene laudade arv (5).
Võistluste koormus oli finalistidele päris suur.Paarismängudega kokku tuli päevas mängida keskmiselt 8 kohtumist.Arvestades, et kõik finalistid olid peaaegu võrdsed, osutus koormus nii mõnelegi ülejõu käivaks.Sellele vaatamata aga keegi võistlust pooleli ei jätnud.Seda traditsiooni tahab peakorraldaja aga jätkata ja suurt raha välja jagades on tal selleks ka täielik voli.

Enn Hallik suutis aga üles leida ka kohaliku eestlase Jüri Rebase, kes sattus Arhangelskisse juba aastakümneid tagasi ja tegutseb koolis õpetajana.Ta jälgis ka võistlusi ja rääkis endiselt puhast eesti keelt. Ka oli ta hästi kursis meie eluga.

Võrreldes aastatetaguse Arhangelski külastusega on elu seal palju muutunud.See on läinud kallimaks.Kui varem sai restoranis prae kätte umbes 35 krooniga, siis nüüd on hinnad meiega võrdsustunud. Ka põhilised toiduainete hinnad kauplustes (piim, juust, sai, leib) on võrreldavad meie hindadega.Odavam tundus vaid taksosõit.

Ka Arhangelskis on oma Arbat. Huvitavaid puitarhidektuuriga maju on terve tänav täis.

Võistluste pidulik lõpetamine koos autasustamisega toimus varieteeklubis "Cesar", mis oli meile reserveeritud ja kuhu olid kohale palgatud kohalikud tähtartistid.Ei puudunud ka striptiisitar.Laud oli lookas nii söögist kui ka joogist.Tõeline suur lauatennisepidu oli toimunud.Paljud endised sõbrad ja tuttavad olid kokku saanud.
Palju huvitavaid hetki elust sai meenutatud.Eriti hea meel oli kõigil seepärast, et tervis endiselt enam-vähem korras ning liikumine pinksilaua ja pitsitõstmine peolaua  taga on kontrolli all. Mänguoskused ja võitlusiha on säilinud.Ja paljudel ka lapsed lauatennisemängijad.On kellele oma rikkalikke kogemusi edasi anda.Järelikult elame õnnelikku elu.See oli kõikide arvamus.
Oli tore koosviibimine.
Järgmisel aastal kohtume kindlasti jälle.


Rein Lindmäe, 14.12.2007.a.