Küsimustele vastab Mart Kraut

1. Minu andmetel oled Sa iseseisvas Eestis teine president. Tean, et see ei ole kerge amet, pealegi ühiskondlik. Kuidas kommenteerid?

Siiski kolmas, aastatel 90-94 Viljar Kasemaa, 94-96 koos Priit Rauaga ning seejärel mina. Kas selline ühiskondlik koormus on suur, kerge või mitte, pole nagu sellele mõelnud ja vast pole ka mõtet, mis tähtsust sellel enam on. Lauatennis on ala mis mulle meeldib, mida ma tahan toetada, see pühendumine pakub mulle vaheldust pingelisele põhitööle, nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt.
Iga spordiala nõuab eksisteerimiseks vahendeid, ei ole ka lauatennis erand. Ülesanne presidendina on siin ka selles leida reaalseid lahendusi nii oma ettevõtte (AS Eesti Gaas) kui ka teiste firmadega koostöös. 
Kasuks on tulnud see, et lauatennis on gaasifirmades  sponsoreeritud ala olnud aastaid ning Eesti Gaasi peadirektor Aarne Saar on olnud aastatel 1988-1989 Lauatenniseliidu president, soosides lauatennist ka praegu, ja seda vaatamata sellele, et oluline osa võimalikest piiratud vahenditest läheb korvpallile.Vähemal määral oleme toetanud ka teiste spordialade üksikuid sportlasi.
 
   Mart Kraut sellel laupäeval lauatennisevõistlustel Haibas.

2. Kommenteeri palun lauatennist tippspordi- ja harrastusalana.
Saan spordiametnikest aru,et tahes-tahtmata tuleb spordialasid jaotada kategooriatesse. Lauatennise kandmine Tallinnas teise kategooriasse loomulikult ei meeldi ja on arusaamatu, kuid elame ja mängime edasi. Lauatennis on kuulunud eelisarendatavate alade hulka seetõttu, et kümmekond aastat tagasi sai ta olümpiaalaks. Seega on nendel mängijatel, kellel on tahtmist ja annet, väljund osalemiseks tippvõistlustel olemas, mis omakorda soodustab  jõudmiseks arengu tippu. See rõõmustaks iga ala presidenti. Eesmärk on selliseid mängijaid ka rohkem toetada. Tuua tiitlivõistlustelt medaleid - loomulikult on see põhieesmärk.
Ka harrastusalana on lauatennisel oma koht. Seda saab mängida igas vanuses. Ka meie kalenderplaan on sellel aastal täienenud mitme uue võistlusega, kus osalejatena on eelkõige oodatud lapsed, rahvasportlased ja veteranid. On üpris tavaline ja loomulikult ka meeldiv näha saalides turniire mitmesajalise osavõtjate arvuga.

3. Varsti muutub EM-il ja MM-il osalemine tunduvalt kulukamaks, sest rahvusvahelised alaliidud ei kindlusta enam osavõtjaid tasuta majutuse ja toitlustusega. Milline seisukoht võimalikul osalemisel on Eesti Lauatenniseliidul?
Tippsportlastel peab olema väljund tiitlivõistlustele, ta peab seda teadma aastaid ette, millise tulemuse alusel ta pääseb EM-, MM- ja OM-dele. See on peamine ja olulisem stiimul treenimiseks. Minu kindel seisukoht on, et tiitlivõistlustel tuleks osaleda vaatamata sellele, millisel kohal ollakse maailma reitingus. Individuaal- turniiridel peaks osalemisvõimalus olema vähemalt valitsevatel üksikmängu Eesti meistritel ja ala normatiivi täitnutel.  Ka võistkondlikel tiitlivõistlustel tuleks koondis välja saata.

4. Võtame noortespordi. Äsja lõppes Tallinnas Laste GP 3. etapp. Osalejaid oli üle 200 ja see arv näib kasvavat. Mina pean Laste GP "ellukutsuja" Kaire Kutsari seda ideed viimase aastakümne kõige õnnestunumaks projektiks. Seega püramiidi all peaks kõik korras olema. Kui aga läheme kõrgemale, jääb mängijaid vähemaks. Parim näide on ELTL GP etapid, kus napib nii võistlejaid kui ka korraldajaid. Kas ei ole mängijate kadu liiga suur või on siin mingi muu põhjus?
Jah, laste GP osavõtjate arv rõõmustab. Mina võrdleksin umbes 250 lapse üheaegset lauatennisevõistlustel osalemist umbes 2000-3000 või isegi enama jooksja osalemisega jooksuüritustel. Põhjused on siin kindlasti need, et klubid on natukene tugevnenud, kaasatud enam päris noor lapsi, on ostetud juurde laudu, leitud võimalusi treenerite palkamiseks, laiendatud aktivistide ringi jm. Probleem on pigem selles, kuhu need lauad paigutada ja lapsed mängima panna, seega baasides. Pärnu lauatenniseklubi Vint-90, Enn Halliku entusiastlikul juhtimisel, on meie ainus klubi, kes  on suutnud oma jõududega  ehitada vanast katlamajast  lauatennisesaali, mille remont peaks varsti lõppema. Viljandisse on kerkinud uus spordihoone, mis peaks aitama Sakala lauatenniseklubil endises saalis paremates tingimustes harjutada. Haapsalu uue spordihoone valmimine, ja ka Heikki Sool-e aktiivsus, on silmnähtavalt elavdanud lauatenniseelu Läänemaal. Entusiastlik on tegevus maapiirkondades nagu Haibas, Valgus, Kuressaares jm.
See, et võistlejaid ELTL GP etappidel on oluliselt vähem kui varem, on ka selles, et aastaid tagasi oli võistluskalender hõredam. Nüüd on võistluste valik tunduvalt suurem ja võistlejad, sh. veteranid, valivad loomulkult enda mängutasemele sobiva võistluse. Ei ole ju mõtet võistelda erineva mängutasemega võistlejatel koos, et mitte liiga suurelt kaotada. Kuid ilmselt vajab GP, mis oli aastaid väga populaarne, uuendamist. Mängijate kadu, olen nõus, on suur. Teatavasti lauatennisega ennast ära ei elatata ja kui avastatakse, et kõrgemale senise treeningkoormusega enam ei jõua, loobutakse. Noored mõtlevad pragmaatiliselt tulevikule -  vajalik õppida, leida tasuv töö, luua perekond jne.

5. Läheme nüüd treenerite probleemi juurde. Viimati "Eesti Päevalehes" ilmunud artiklis väitis Taago Puntso, et treenerite tööd ei ole meil osatud hinnata. Kuidas Sa seda väidet kommenteerid ja kas Sinu arust siin probleem eksisteerib?
Selle väitega, et meil ei osata treenereid hinnata, ma ei nõustu. Meil on siiski suudetud säilitada palgalised treenerid. Paljud riigid (ka Soome) alles otsivad võimalusi palgaliste treenerikohtade loomiseks. Kuid  treenerite tasustamise  probleem on tõepoolest  tõsine, kuid see on meie kõigi ja sealhulgas enam klubide ja noorte puhul üleriiklik probleem. Lauatenniseliidul on siin rohkem paluja-soovitaja-mõjutaja roll.

6. Tõstaks lõpus üles treeningkeskuse teema.  Sellest on palju räägitud ja enamasti on arvatud, et seda oleks vaja. Ka minu kodulehe küsitluses on viimastel andmetel 85 % treeningkeskuse pooldajad, kusjuures keegi ei soovi seda Narva. Kuidas kommenteerid?
Olen samuti treeningkeskuse tulihingeline pooldaja ja arvan, et see oleks tippmängijate-loobujate puhul võimalus neid mängimas hoida vast olulisem, rääkimata noorte kaasamiseks kooli töösse.  Olen selle küsimuse ülesse tõstnud EOK koosolekul Pühajärvel  kuu aega tagasi, kus palusin sellele küsimusele põhimõttelist toetust. Samuti olen vestelnud sellel teemal eraldi EOK  Mart Siimanniga. Koha suhtes näen vaid ühte võimalust: Tallinnas, Kristiine Spordihoone III korrus, mis tuleks juurde ehitada. Sel juhul mahuks saali 12 lauda. Tulles Tallinnasse kõrgkooli,  saaks lauatennisekeskuses jätkata  treeninguid ka teiste piirkondade mängijad kas pidevalt või siis perioodiliste treeningkogunemiste raames. Lisaks mängijaile saaks keskuses täindada end ka  teised Eesti treenerid,  mis leevendaks ühtlasi ka treenerite täienduse ja juurdekasvu probleemi, sest tihti just selles vanuses treeningsüsteemi puudumisel loobutakse ka võimalikust treeneri tööst. Siinjuures peab lisama, et lauatennisel on väga vedanud, et selle spordihoone direktor on suur lauatennisesõber ja –mängija Toomas Kookla, kellega koos lauatenniseliit selgitab võimalusi hoonele III korruse pealeehitamist.

7. Järjekordne lauatennisehooaeg on alanud.Mida uut ootad sellelt?
Minu jaoks on väga huvitav, kuidas kujunevad Eesti meistrivõistlused. Ilmselgeid liidreid  ei ole  meeste ja eriti naiste hulgas, kuid samas võrdse tasemega mängijaid terve rida. Seega on situatsioon erakordselt huvitav ja tulemused ettearvamatud, mis omakorda soodustab konkurentsi suurenemist, loodetavalt stiimulite laienemist ja taseme tõusu.

8. Ja lõpuks esitan ka ühe küsimuse lugejalt. Priit Vihuri küsib:
Milline peaks olema Eesti lauatennise arengukava? Kui pikaks perioodiks? Mida peaks haarama? Kuidas seda kokku panna, alt ülesse/ülevalt alla? Kas sellise dokumendi järele meil vajadus on?
Lauatennise arengukava palub ka EOK. Mina arvan, et see peab olema / võiks olla, kuid kõikide selliste plaanide suhtes olen isiklikult küllalt skeptiline, olulisem oleks tegijate tõeline pühendumus, hasart, tegutsemistahe ja iga üksikmängija eesmärk. Milline tuleb arengukava, eks Eesti Lauatenniseliidu juhatus lähiajal otsustab. Eesmärkideks lauatenniseliidul on kaks -  tipplauatennis ja  noored, s.o. kandepinna laiendamine. Perioodi pikkuseks pakun välja ühe olümpiatsükli( 4 a.) ja kokku tuleks panna horisontaalselt. Olen arvamusel, et raamkava võiks olla, kuid mitte väga detailne. Ükski arengukava, olgu nii hea kui tahes, ei arenda lauatennist iseenesest, sellest tuleks ka lähtuda.

Lõpetan sportlike tervitustega kõigile lauatennise sõpradele.

 Tänan Sind selle intervjuu eest.

28.10.2002.a. Rein Lindmäe