Venemaa lauatennis kiratseb juba pikemat aega, sest Nõukogude Liidu aegseid tulemusi saavutada veel ei suudeta.

Seda kirjatükki ajendas mind kirjutama see positiivne, mis Venemaa lauatennises viimastel aastatel on toimunud. Tõsi, endisi aegu võib täna vaid taga igatseda. Võideti ju suure Liidu ajal medaleid nii maailma-, kui ka Euroopa meistrivõistlustelt. Euroopa noorte meistrivõistlustelt naasti aga sageli üsna suure medalikoormaga. Muidugi on olnud ka mõõnaperioode, sest isegi suured maad ei suuda igal aastal noortest löögivõimelist koosseisu välja panna. Allakirjutanule meenuvad hästi 80-ndate lõpuaastad, kui ise NSV Liidu noortekoondise treenerina olles noorte EM-ilt suure medalisaagiga tagasi tulime. Ainuüksi kuldmedaleid kogunes tookord 6. Kaks neist võitis siis kadettide klassis Vladimir Samsonov. Need olid aastad, kus suur NSV Liit oli Euroopas noorte lauatennises tooniandjaks. Ja polnud ime, sest tööd sai tollal tehtud kõvasti. Pikad treeninglaagrid ja suured koormused (kolmekordsed treeningud kuni 7 tundi päevas) andsid kokku hea lõpptulemuse. Euroopa noortemeistreid tuli kui seeni peale vihma.

Nüüd on aga olukord muutunud. Täna on noortest Euroopas liidriteks tõusnud prantslased. Olen Prantsusmaa noortekoondise treeninglaagrist juba põgusalt kirjutanud. Lisaksin vaid niipalju, et selle kohapeal jälgimine tuletaski mulle meelde omaaegseid NSV Liidu noortekoondise laagreid. Selle süsteemi on nüüd üle võtnud paljud Euroopa maad ja seoses sellega on lauatennise tase isegi väikeriikides tõusnud päris kõrgele. Selgelt näitavad seda ka meie vabariigi võistkondade kohad erinevatel tiitlivõistlustell, kus me jääme ikka päris lõpupoole. Teine küsimus on see, kas prantslastel jätkub tarkust oma paimaid noori ka täiskasvanute klassis tippu viia. See saab kindlasti olema väga pikk tee.Eks aeg näitab.

Venemaa ei ole rahapuudusel pikki treeningkogunemisi peale NSV Liidu lagunemist korraldanud ja tulemused hakkasidki langema. Nende viimast etteastet noorte EM-il Prahas nimetati meedias koguni "Plaanipärane läbikukkumine". Mingil määral päästsid Venemaa lauatennise au kadetid, võites lõpuks kolm medalit. Ainsana võitis kulla Jana Noskova, kuid sedagi vaid segapaarismängus. Juuniorid jäid aga hoopiski medalita!

Sellele vaatamata tasub Venemaa lauatennisel täna pikemalt peatuda, sest organisatoorseid muudatusi on toimunud viimaste aastatega väga palju, mis omakorda peaks lõppude-lõpuks ka vääriliselt tasustatud saama.

Alustagem kõige tähtsamast- Venemaa lauatennist juhib teist aastat tähtis poliitiline figuur, transpordiminister Igor Levitin. Lauatennisele tähendab see loomulikult suure raha olemasolu. See mees on juba teinud väga palju. Venemaa Superliiga on muutumas Euroopas väga arvestatavaks. Vähe sellest, et oma "parimad pojad" on kodus tagasi, on ka mitmed maailma paremikku kuuluvad mängijad siirdunud Euroopast Venemaa liigadesse, sest seal ei tundu rahakriisi olevat. Just oma endise klubi makseraskuste tõttu peab Vladimir Samsonov uueks hooajaks lahkuma Hispaaniast ja kuuldavasti on ta siiirdumas just Venemaale Orenburgi Gazprom Fakelisse, kus juba mängivad Venemaa praegused parimad Aleksei Smirnov ja Fjodor Kuzmin. Tõsi, Venemaa eluolu teda ei meelita, sest pere ja ka ta ise jäävad edasi Hispaania linna Granadasse, kuhu neil on soetatud maja. Samsonov hakkab kohal käima vaid mängudeks. Vladimir Samsonovi soetamine on märk sellest, et Venemaal raha leidub. Üleminekusummat siiski teada antud ei ole. Kuid arvata võib, et see on Venemaa lauatenniseajaloos rekordiline.

Siia vahele sobib hästi üks lõbus lugu sellest, kuidas Venemaal lauatennisele raha saab. Nimelt oli üks minu tuttav Venemaa treener rahahädas, sest tema juhendatav Superliiga klubi vajas mängijatele palkade maksmiseks ja mängudele sõiduks raha. Ja mitte vähe, sest Venemaa on ju suur ja teise võistkonnaga kohtuma tuleb enamuses sõita lennukitega. Rääkis ta siis sellest Igor Levitiniga, kes omakorda kutsus oma kabinetti kokku mõningate tehaste juhtfiguurid. Siis kutsuti sisse ka minu tuttav treener ja Levitin küsis: " Ütle, palju sul on vaja raha selleks hooajaks?". Vastus oli,et 2 miljonit. Tehaste direktorid panid pead kokku ja hakkasid arutama umbes nii: "Sina annad niipalju, palju sina saad anda?" jne. Arutluse käigus kuulis aga treener, et rahamehed räägivad omavahel dollaritest. " EI, ma pidasin silmas rublasid", hõikas treener vahele. "Aa, no siis on asi otsustatud. Anna arveldusarve number ja homme on raha arvel". 

Point oli siin selles, et rahamehed arutasid juba summat dollarites, mis oleks olnud 30 korda suurem. Ja arvata võib, et nad oleksid ka selle kokku saanud. Istus ju kõrval Igor Levitin. Treener oli hiljem õnnelik ja samas ka oli tal kahju, et vahele segas.... Venemaa on tõesti suurte võimaluste maa!

Superliigas mängis sellel hooajal ka kuulus horvaat Zoran Primorac. Kuid sellega veel nimekiri ei piirdunud. Võistkondade nimekirjades kohtab mitmeid korealasi, hiinlasi, valgevenelasi, ukrainlasi ja isegi ungarlane. Hiljuti sõlmis üks klubi lepingu maailma paremikku kuuluva naismängija hiinlanna Cao Zhen-iga, kelle maailma reitingu parim koht on olnud 11. Seda peetakse naiste poolepealt Venemaa seniajani parimaks ostuks. Meestest kuulub Primoracile antud hetkel 21.koht. Horvaat kuulus lõppenud hooajal UGMK võistkonda, mis on omapärane seetõttu, et seal mängib vaid üks venelane, Grigori Vlassov (WR 203). Lisaks võistlevad korealane Kim Jung Hoon (WR 40) ja valgevenelane Jevgeni Śetinin (WR 86). Lõppenud hooajal võideti hõbemedalid.

Kuid ka see pole veel kõik. Üllatav on see, et Venemaa lauatennise ametnikel on soov "kodustada" kahte hiinlast, et siis tiitlivõistlustel kiiremini suuremat edu saavutada. Tõsi, samas mainitakse, et selle eesmärk on "oma poegi" rohkem tööd tegema sundida, sest konkurents koondise kohtade eest suureneks. Kui vaadata maailma edetabelit, siis kahel hiinlasel juba on nime taga RUS ehk siis neile on juba antud Venemaa kodakondsus ja ITTF-i poolt luba esindada Venemaa rahvuskoondist. Meesmängija Qu Hangyu (WR 109) on võitnud Finlandia Open´i, naismängija An Zi kuulub maailma reitingus 160 piirimaile. Mõlemad esindavad Vladimiri klubi Lutś. Kumbagi mängijat aga ei lubatud mingitel põhjustel selle aasta märtsis Venemaa meistrivõistlustele. Arvata võib, et nende tase ei vasta Venemaa ootustele. Sahistatakse hoopiski sellise tasemega hiinlaste "kodustamisest", kes suure Hiina koondise piirimail, kuid võistkonda ei pääse. Ja kuigi ITTF on hiinlaste üleminekutele piirangud peale pannud, saab suure lobitööga nii mõndagi muuta. Reegleid saab ju tõlgendada erinevalt ja kusagil annab ka silma kinni pigistada. Kui ikka väga vaja. Eriti siis, kui seda palub Igor Levitin ise.

Venemaa Lauatennise Föderatsioonil on suhtlus ITTF-i ja ETTU-ga olnud viimasel ajal üliaktiivne. Venemaa on juba edukalt korraldanud Euroopa meistrivõistlused Sankt Peterburgis, kus uhke avatseremooniaga tehti "pikalt ära" kõigile eelmistele korraldajatele. Ja tasuks anti kohe ka järgmine tippüritus-võistkondlikud  maailmameistrivõistlused toimuvad 2010.a. mais Moskvas. Lisaks toimuvad 2011.a. Kaasanis järjekordsed Euroopa noorte meistrivõistlused. Ka kõik Super Cup (osalevad Euroopa parimad) võistluste korraldus on kuni 2011.a. antud Venemaa korraldada. See on võistlus, kus jagatakse välja suurt raha ja Venemaal rahakriisi ei tundu olevat.

Igor Levitini nimega võib kindlasti seostada veel ühte olulist muudatust. Peterburgis on värskelt valmis saanud Lauatennisekeskus. See on uus ehitis ja kuulub vaid lauatennisele. 160 milj rubla (umbes 60 milj. krooni) maksma läinud kompleksi (3900 m2) kuulub ka jõusaal. Põhisaalis saab mängida koguni 20 laual. Lisaks on olemas 10 lauaga treeningsaal.  Ehitus küll venis, kui sellel suvel siiski valmis. Avatseremoonial olid nii Igor Levitin, kui ka Peterburgi kuberner Valentina Matvijenko, kes sooritasid ka avaservi. Varsti asutakse püstitama veelgi ühte treeningkeskust-spordihalli ja see peaks kerkima Nizni Novgorodi.

Kuid nüüd kõige tähtsam. Väga oluline on ju see, kes hakkab koondise kandidaatidega praktilist tööd tegema? Nüüd on ka selle mehe nimi selgunud. Kuigi Venemaal jätkuks ka endal häid treenereid, otsustati siiski välistreeneri kasuks. Mõned kuud tagasi sõlmiti leping maailma ühe parema treeneri Mario Amiziciga (endine Zoran Primoraci treener), kellest on siis tänaseks saanud Venemaa koondise peatreener. Amizic tutvustust ei vaja. Peale maailmameistrivõistlusi lõppes tal leping jaapanlastega, kelle noormängijad andsid teatavasti tooni viimasel MM-il Yokohamas. Enne seda juhendas ta aastaid Saksamaa klubi Düsseldorfis (Samsonov, Rosskopf, Fetzner ja Maze). Teda peetakse maailmas hinnatuimaks treeneriks. Vene meedias on teda isegi võrreldud jalgpalli Hiddinkiga. Selle asemel, et Jaapanis oma lepingut pikendada, valis ta hoopiski nähtavasti väga hea pakkumise teinud Venemaa. Huvitav on jälgida, mida ta alanud olümpiatsüklis venelastega ära teha suudab. ETTU-le antud intervjuus ta midagi konkreetset ei luba. Uuendusi tahab aga sisse viia palju. Kõige suuremat tähelepanu tahab ta pöörata sellele, et juunioride klassist väljunud mängijad suudaks meeste ja naiste hulgas edasi liikuda. Siiamaani on see olnud kogu Euroopas suur probleem., sest mängutaseme vahe noorte ja täiskasvanute vahel on väga suur. Muuta tahab ta ka treeningmetoodikat. Kuna kõik venelastest koondise kandidaadid mängivad nüüd kodumaal, siis on  ka peatreeneril lihtsam neile ühistreeninguid korraldada. Amizici tulekuga, kes omab kogu maailmas suurt autoriteeti, peavad nüüd ka vene "tähed" tõsist tööd tegema hakkama. Usun, et esimese muudatusena suurendab peatreener treeningmahtu kuni kaheksa tunnini päevas. Ja eks ole siis näha, kas aastaid tagasi maailma viies reket olnud Alexei Smirnov hakkab oma kohta parandama. On ta ju praegu langenud juba 45. kohale. Välistreener aga treeningutel armu ei anna. Igatahes Venemaale on Amizic parim valik!

Seega on muutused Venemaa lauatennises olulised. Tundub, et raha investeeritakse õigesse kohta. Nüüd jääb veel üle oodata kõrgeid tulemusi.  Ja küll need ka tulevad, sest traditsioonid on ju olemas! Usun, et selle artikli pealkirja küsimusele võib nüüd vastata julgelt - "ÜLESPOOLE !"

Rein Lindmäe