Allpool olev Urmas Vahe artikkel-intervjuu Alari Lindmäega oli üks viimaseid. See ilmus ajakirjas "Kehakultuur" 1983.a.

Jah, räägitakse tõepoolest nendest, sest vendadepaarist Lindmäe-Lindmäe tuntakse siiski rohkem vanemat venda Reinu. Kuigi viimane on tippspordist juba tagasi tõmbunud ja toksib rohkem niisama, oma lõbuks, pannes pearõhu treeneritööle. Nüüd on Alari kord.

Alari on tegelikult väga noor mees, eluaastaid täpselt poole vähem kui Reinul. Aga Lindmäede peres on lauatennisega alati nii olnud, et vanem utsitab nooremat. Nii oli Reinu ja Alari isaga, kes Reinu kättpidi treeningule viis, Evelin Lestali juurde. Sama teed käis ka Alari, venna kõrval ja taas Lestali juures. Tuttav tee, sest Reinust oli saamas juba maailmanimi.

"Pingpongist oli meie peres juttu pidevalt. Palju mina, paariaastane poisihakatis sellest aru sain, aga vend räägib siiani, et neil vähestel kordadel, kui telerist lauatennist näidatud, olevat ma hakanud jalgadega trampima ja kätega vehkima. Algul teinud see kõigile nalja, siis hakatud vaatama-poisil tõsi taga. Polnud ma veel õieti viienegi, kui esimest korda trenni läksin. Päevakava oli seatud nii, et hommikul läksin lasteaeda, lõuna paiku viis ema treeningule ja siis lasteaeda tagasi. Laua peale ma vaatama küll eriti ei ulatanud, aga ema ja vend ei jätnud jonni. Mina ka mitte."

Siis juhtus nii, et Tartus varises kõik ühe mürtsuga põhja. Mängulauad tassiti välja, asemele toodi maadlusmatid ja ülikoolilinna lauatennis oli ühe hoobiga kadunud. Ka Lindmäede pere jaoks.Tuli tõsiselt kaaluda, kuidas edasi elada, sest Reinule oli lauatennis saanud juba enamaks kui tavaline mäng, tasapisi tippis järele ka noorem veli.

Lindmäed kolisid Tallinna Õismäele.

Sellest ajast peale ei olnud enam Reinu väikevenda vaid Alari Lindmäe. Ja pärast seda, kui 17. keskkooli õpilaspilet sai vahetatud TSIK-i oma vastu, tuli rõõmu kõrvale töö, sihikindel päevatäide.

Paljud lapsed, kes treeningul ei ilmuta suuremal või vähemal määral andekust, ei jää treeningugruppidesse kuigi kauaks. Nad lihtsalt loobuvad, sest nendega tegeldakse vähe ja pinnapealselt. Loobuvad ka sellisest tegevusest, mis neile südamelähedane ja meeldiv. Kas Alari oli või on andekas? Või asetas seekord rõhukriipsu hoopis...

"Olen lauatennist mänginud nüüd juba 11 aastat. Tohutu aeg minuvanuse jaoks. Kas poleks ma sama kaugele jõudnud siis, kui esimene serv tulnuks, ütleme viis aastat hiljem? Arvan, et oleks, sest paljud mu kaaslased, vendki alustas hulk aega hiljem. Järelikult on osa aastaid esimesel pilgul vaadatuna tühjad, edasiminekuta. Paigaltammumise piin ajab hulluks. Tekib tahtmine kõik metsa visata, sest kaaslastel näib õnnestuvat kõik, endal mitte midagi. Seepärst ongi mõned aastad olnud väga halvad. Aga on olnud ka teistsuguseid aegu."

Selles mõttekäigus pole muuseas kopikagi eest nn. ajakirjanduslikku liialdust. Täpipealt nii rääkis 16-aastane Alari. Täismehelikult, nagu korraks veel enesega aru pidades. Ja lisas siis juurde: "Alles hiljuti ravisin õlga, kaks nädalat olin pingpongist eemal. See aeg mõjub lausa ärritavalt tühjana. Hetked enne magamajäämist olid kõige piinavamad- ikka on silme ees väike tselluloidkera. Eestkätt, tagantkätt. Tegelikult on kõik need detailid, aga olen mõistnud, et ilma nende detailideta polegi vist elul mõtet. Vähemalt senisel elul mitte. Sest muud sporti pole ma praktiliselt näinudki, kui mitte väikest jooksmist ja suurt tennist sekka arvata."

Lauatennisiste võib üsna suvalisel moel jagada teatud lahtritesse. On ründe- ja kaitsemängijad, on üksik- ja paarismänguspetsialiste. Alari on oma loomult lootusetu ründaja, sest tema mäng on jooksmine ja jõud ja rünnak ja pool punktivõitu. " Rein, jah, temal oli parim tagantkäsi, mida ma eales vabariigis näinud." Tagantkäsi nõuab jõudu, mida Alaril pole enda arvates veel küllalt.

Paarismängu ta omamoodi kardab. Mitte otseselt, vaid seepärast, et ka paarilised pisut kardavad. On ju Alari praegu koos Dmitri Boronihhiniga vabariiga A-klassi kindel edetabelijuht ja liidriroll hoiab teisi pisut oma võimuses. Seepärast on päev, kus koos Dmitri või Mari Erikuga paari ei satu, omamoodi loterii. Ühe ebakindlus nakatab teist ja rumalad vead on kiired tulema. Aga ka üksinda laua taha asudes kipuvad peopesad kiiresti niiskeks tõmbuma. " Tegelikult pabistan ma enne iga kohtumist parasjagu, lihtsalt rumal komme, aga lahti ei saa. Seepärast pole ka õiget stabiilsust."

Esimene arvestatav medal tuli Alari Lindmäele 1977.aasta koolinoorte spartakiaadilt, viimane, õigemini kogu kuld tänavustelt vabariigi noorte meistrivõistlustelt. Meie noorte medalid ongi muutunud omamoodi harjumuspäraseks, sest väikese erandiga (mullu sai ta segapaarismängus hõbemedali) on Alari kolmekordne võitja juba 1981.aastast. Tänavune aasta oli aga siiski väike hüpe kvaliteedis, sest kätte anti esimesed autasud täiskasvanute seas- meespaarismängus hõbe ja segapaarides pronks. Järelikult peaks silm sihtima ka ülespoole. Sihibki. Mängida võiks juba ka omavanuste Nõukogudemaa eliiti arvatutega, mullu jäi 8 parema hulka jõudmisest puudu õige napilt. Nii, et programm on teada, nüüd tuleb asuda selle täitmisele.

Treener Rein Lindmäe on aga ikka turris. Kes teab, kas kitsukese trepi pärast, mis "Kalevi" lauatennisesaali viib ja kus iga spordimees end astmahaigena tunneb. Või on tegemist hoopis millegi muuga. Alari ütleb, et temaga on treenerist vend eriti karm. Ju ta ikka midagi loodab.

Ja ehk on seepärast vendadest Lindmäedest põhjust juttu teha edaspidigi.

Urmas Vahe

Ajakirjast "Kehakultuur" 1983.a.