Venemaal Valge mere ääres Arhangelskis on klub nastolnovo tennisa Rodina. Tegemist pole selle, mis kunagi kuulutati ka meie suureks kodumaaks, rõhutamisega, vaid kohaliku suure lauatennisesõbra, ettevõtja ja metseeeni Aleksei Rodini klubiga. Tema klubi, millest saab rääkida vaid ülivõrdes, korraldas 16.-20. detsembril kümnendat aastat endise NSVL ja välismaa veteranidele turniiri, millel mängis ka viis vapustavate muljetega naasnud eestimaalast.

Mõni sõna Arhangelskist

Turniirist ja eestlastest veidi allpool, alustuseks mõni sõna Arhangelskist ja Rodini klubist. Arhangelsk on imeliku kujuga ehk üle 45 km pikk ja vaid 3-5 km lai linn Severnaja Dvina kaldal. Põhja pöörijooneni ehk polaarööni, kus selle turniiri ajal päikest üldse ei nähtud, jäi veel üle 1000 kilomeetri. Arhangelskis oli detsembri lõpus päev alla nelja tunni pikk.

Elab seal ligi 300 000 inimest, elektrit annab aatomijaam ja elekter on meie mõistes uskumatult odav (öösel veel neli korda odavam kui päeval). Linnatransport toimib kenasti, peauulitsal voorib väikseid konduktoriga busse igas minutis õige mitu, pilet linna piires on 10 rubla ehk 3 krooni. Ka takso on meie röövellike hindadega võrreldes imeodav. Laias laastus maksavad nad rublades teenuste eest samade numbritega nagu meie kroonides ehk kolm korda vähem. Eriti puhas linn ei ole, aga jalakäijate tänav Tšumbarovka on maitsekas (tursa seljas sõitva mehe ja veidrikust kirjamehe kujuga), restoranid üllatavalt ilusa interjööri, hea ja taskukohase söögiga (praad 60-70 EEK). Kaubakeskused ja muuseumid, muide, annavad nii sisult kui vormilt paljule Eestis nähtavale silmad ette. Igatahes on Arhangelsk huvitav.

Kui eestlased Arhangelskisse jõudsid, paukus seal 28-kraadine pakane, ühel järgmistest päevadest langes kraad koguni miinus 31 kanti ja allapoolegi. Aga kohalikke see eriti ei heidutanud, igatahes nägime, kuidas müüri laoti ja katust panna kopsiti. Miinustest veel niipalju, et kui kraadid 15 peale langesid, tundus soe, ja ärasõidupäeva miinus viis midagi troopikalaadset...

Selliseid klubisid on maailmas vähe

Rodini klubist ka. Paadunud lauatennisesõbrast ettevõtja (linnatransport, kaubandus jne) ehitas oma kaubamaja neljanda korruse viie lauaga lauatennisesaaliks. Fuajee, administraatorilett, puhkeruum, mitu riietusruumi, klubi kontor, ülemuse kabinet, tehnika viimase sõna järgi videosüsteemid (võimalus igal laual toimuvat neljast kaamerast salvestada või puhkeruumi telerisse saata), ülikonnas turvamehed ja kaunid neiud... Ka välismaised külalised väitsid, et kui selliseid klubisid maailmas on, siis väga vähe.

Kui vilgas elu klubis tavaajal käib, ei oska kommenteerida. Aga seal töötab kaks treenerit, tasulise mängimise võimalus on iga päev, ja kohalike turniire korraldatakse ka pidevalt. Kel huvi, vaadaku klubi kodukat www.rodina-club.ru.

Juubeliturniir tehti vapustav

Rodin on väitnud, et kümnes veteranide turniir jääb viimaseks, aga vihjas siiski, et mõtleb mingis teises võtmes jätkamisele. Arvatavasti ta seda ka teeb, sest ta külvati turniiri lõpetamisel kiitusega lausa üle.

Juubeliturniirile oli Rodin saanud (loomulikult nende kulusid kattes) niisugused tähed nagu neljakordne maailma- ja kaheksakordne Euroopa meister Mikael Appelgren, maailmameistrid Zoran Kalinic ja Janos Takac, omal ajal maailma reitingu 20 parema sekka kuulunud Austria hiinlane Ding Yi, praegugi maailma 74. reketina jätkav taanlane Alan Bentsen, 50-aastaste maailmameister Miroslav Cecava. Rääkimata Itaalist tulnud Eduard Zakarjanist ja Kanadast lennanud Ilja Timonist, turniiri eelmiste aastate võitjaist Igor Gudilkinist ja Sergei Manturovist, samuti varem kahel korral sel turniiril auhindu teeninud Rein Lindmäest.

Juba turniiri avamine võttis seal esimest korda mänginud välismaa ässadel suu lahti. Tsirkuseetendus, linna kõrgeimate meeste sõnavõtud, kõigile kotikesed kingitustega, müstilise peaauhinna (pooleteistmeetrine kellaga portselankuju, mille teine eksemplar on Moskvas Kremlis ja hind arvatavalt 100 000 krooni kanti) esitlemine näitasid, et Rodin pani käiku kõvasti raha ja võttis asja ülimalt tõsiselt.

Tõsiselt võtsid asja ka mängijad ja Arhangelski veteranide turniiril näidati taset, mida ei peaks häbenema ka absoluutsetel MM-idel. Fakt on, et Eesti praegustel tippudel selle turniiri esikolmikusse asja poleks olnud. Ja need on mehed, kes kas saamas või juba saanud 50! Nii mõnigi neist mängib veel edukalt Saksa Bundesligas, Appelgren olevat Rootsi kõrgliigas mängudega plussis.

Turniiri tasemelt parim mäng oli Ding Yi ja Alan Bentseni vahel ja selle ülipõneva mängu võitis 3:2 hiinlane. Bentsenist oli näha, et ta on endiselt pidevas treeningus, Ding Yi kiirus ja reaktsioon olid nagu noorel mehel. Tore oli vaadata ka maailma läbi aegade ühe nimekama mängija Appelgreni endist pealtnäha lihtsat, aga ikkagi rasketi murtavat stiili. Ja kahemeetrise Kalinici kunsti, Takaci fantasilist randmelööki, Zakarjani endist emotsionaalsust, ka tippmeeste mõne punkti ja seti showd.

Turniiri võitis kaotuseta Ding Yi, teine oli Bentsen, kolmas Appelgren, neljas mullune võitja Donetski mees Gudilkin, viies Cecava, kuues Takac, seitsmes tunamullune võitja Eesti kodakondusega piiterlane Sergei Manturov, kaheksas Kalinic ja üheksas Rein Lindmäe. Finaalturniirile said läbi alagruppide 16 meest, kes kõik kõigiga läbi mängisid, seega oli veteranide koormus suur.

60-aastastele tehti lisaks üldvõistlusele veel omaette turniir. Neid oli üle Venemaa kokku tulnud üheksa ja neile taatidele tuleb au anda. Kõik nad on pidevas treeningus, kõik oskavad ja jaksavad mängida, tase on selline, et Eesti selle vanusegrupi parematel pole nende vastu šansse. Võitis selle turniiri ja sai 1200 dollarit moskvalane Jevgeni Raskazov, järgnesid piiterlane Vjatšeslav Morozov ja teine moskvalane Feliks Kaplan.

Turniir lõppes nagu alati luksusliku banketiga, kus esinesid teenelised lavakollektiivid, oli moeshow, ja lauad olid nii söökide kui jookide all lookas. Aleksei Rodin kuulis turniiri eest palju häid sõnu ja palveid jätkata. Mälestuseks jäid talle Ding Yi, Appelgreni, Takaci ja Cecava mängusärgid, Serbia lauatenniseföderatsiooni presidendilt Kalinicilt vein ja vimpel. Furoori tekitas Rein Lindmäe tellitud postmark Aleksei Rodini pildiga.

Eestlaste esinemisest

Rein Lindmäe võitis seitsmehelises alagrupis viis mängu ja kaotas vaid Kalinicile. Seda settidega 2:1 ees olles neljandas setis seisult 8:8. Aga pääses kahe suurde finaali mineja sekka. Paarismängus oli Reinu partneriks kohalik treener-neiu Kuznetsova, teises ringis kaotati Moskva paarile Illarionov – Parsegov 1:3.

Antti Luigemaa sai alagrupis kolm võitu ja neljanda koha, jätkas 17. koha auhinna püüdmist ja lõpetas 26. kohaga. Urmas King teenis alagrupis kaks võitu ja jäi jätkama 33. koha auhinna konkurentsis. Seal lõpetas tema tee Peterburi mängija Bõkov, kuid King sai siiski selles konkurentsis kolmanda koha meene ja oli kokkuvõttes 35..

Furoori tekitasid King ja Luigemaa paarismängus, kus alistasid peoperemehe Rodini ja maailma 74. reketi Bentseni ning jõudsid poolfinaali. Seal polnud neil küll Takaci ja Kalinici vastu variante nagu ka kolmanda koha mängus Zakarjani ja Gudilkini vastu, ometi kuulus neile lisaks aule niisuguses seltskonnas nii kõrgele jõuda auhind kui võistluse kõige sõbralikumale paarile, mille andis neile üle Arhangelski oblasti kuberner isiklikult.

Neljas eestlane Enn Hallik alagrupis võitu ei saanud, sest veteranid hammustasid tema kaitsemängu lahti mingite probleemideta, talle lõppes turniir 42. kohaga 56 osaleja seas.

Muljed pani kirja Enn Hallik