Tippudest oleme ka oma noortega kaugel maas.

Kuigi Euroopa noorte meistrivõistluste lõpuni jääb veel kaks päeva, on meie vabariigi sportlased juba koju jõudmas. Peame tõdema, et me ei ole täna endiselt konkurentsivõimelised ja jääme Euroopa tasemest kaugele maha.

Olgu siis toodud meie võistkondade lõplikud kohad: juuniorid poisid- 36.(osales 40 võistkonda), juuniorid tütarlapsed- 31. (32), kadetid poisid- 30. (40) ja kadetid tüdrukud- 25. (37).

Sellel korral oli tegelikult oodata ka häid uudiseid, sest meie parimad noored Olesja Ketśko ja Valeria Petrova said näidata oma tugevust ja võisid saavutada kokkuvõttes hea koha. Tegelikult läks kahjuks teisiti. Võistkondlikult saavutati alles 25. koht ja ka individuaalturniiri üksikmängus ei jõudnud kumbki isegi 32 parema hulka. Ei saa väita, et nende esinemine ebaõnnestus. Seda võis oodata. Valvsaks tegi mind aastaid tagasi ka Eesti koondist juhendanud norralase Jan Berneri väide kuu aega tagasi Tallinnas. Siin võistlustel olles jälgis ta hoolega meie Valeria Petrovat (Olesja Ketśko oli siis haige) ja väitis, et andeka tütarlapse areng on peatunud.

Vaadates nüüd EM-i tulemusi, tundub Jan Berneri väide õige olevat. Tõsi, meie tütarlapsed mängisid endast aasta vanematega. Kuid minule tundub, et samade (madalate) koormustega treenimist jätkates ei tule muutusi paremuse poole ka järgmisel aastal. Samas tegid ülisuure üllatuse soomlannad. Juba nende jõudmine 16 tugevama hulka oli Euroopa Lauatenniseliidu esilehe põhiuudis. Kuid see ei olnud veel kõik. Edasi alistati Israel ja lõpuks 11. koha mängus ka esimest korda oma põhikonkurent Rootsi! Kuna meie tütarlastel pole siiani nende samade soomlaste alistamisega erilisi probleeme olnud, siis vaatame, keda põhjanaabrid võitsid. Koosseisus Sannamari Bölenius (elab ja treenib Rootsis) ja Pinja Eriksson võideti kõigepealt alagrupp, alistades Austria 3-1, Śveitsi 3-0 ja Luxembourgi 3-1. Järgmisena oli ülitähtis kohtumine traditsioonidega lauatennisemaa Ungari vastu pääsuks 16 parema hulka ja see võideti tulemusega 3-2. Kaks võitu tõi Pinja Eriksson ja ühe lisas Sannamari Bölenius. Selle võiduga tõestas põhjanaabrite rootslasest treener Johan Kratz, et tema aastetepikkune töö soomlastega on vilja kandnud. Kui Soome poiste tugevust oleme saanud tunda juba aastaid, siis tüdrukute kohtumine on tavaliselt alati suure ülekaaluga meie kasuks pöördunud. Kuid esimene hoiatus tuli juba umbes kuu aega tagasi Tallinnas, kui Põhjamaade noorte meistrivõistlustel lõi Sannamari Bölenius poolfinaalis meie lootust Valeria Petrovat ja finaalis alistus ka leedulanna Ingrida Preidziute. Seega on soomlannade areng olnud silmnähtav ja põhjus on teada: aastaid tagasi Helsingis loodud spordiklass koondas parimad ühistreeningutele. Rootslasest treeneri abiga suurendati treeningmahtu märgatavalt. Nüüd on tulemused näha.

Allakirjutanu arvates on tegelikult ka meie tüdrukute tase soomlannade lähedal ehk isegi parem. Kuid seekord ei suudetud seda realiseerida. Seega , kui üldse ELTL soovib kellessegi panustada, siis tuleks seda kiiremas korras teha. Olesja Ketśko ja Valeria Petrova tänane mängutase võimaldaks veel ehk hüpata selle rongi peale, mis halastamatu kiirusega tippu kihutab. Ja selleks oleks vaja ELTL-il ka vahendeid leida.

Kuid asjal on ka teine pool. Ja need on mängijad ise. Et midagi saada, tuleb ka ise selleks kõik teha. Mingit imerohtu siin ei ole. Meie tütarlapsed on kaotanud oma varasemad kõrged positsioonid just väheste treeningmahtudega harjutades. Kui nad siiani on treeninud 2-2,5 tundi päevas, siis Euroopa tippu tagasijõudmiseks tuleks seda suurendada vähemalt poole võrra. Ehk siis just niipalju (4-5 tundi päevas) treenivad tänased medalivõitjad. Ja selline spordikallakuga üldhariduskool on Narvas olemas. Tüdrukutel tuleks vaid vahetada kooli ja see võimaldaks päevas kahekordseid treeninguid. Olen arvamusel, et ainult sel juhul, kui nad on selleks valmis, tuleks nende arenguks ka lisavahendeid leida.

Teised meie vabariigi noorsportlased on kahjuks tippudest kaugel maas. Need, kes aga soovivad tõsiselt edasi harjutada, siis teadmiseks, et imerohtu tippujõudmiseks ei ole. Mitmed meie treenerid kasutavad treeningutel enam-vähem samu harjutusi, mis tänapäeval vajalikud. Küsimus on vaid treeningmahtudes ja mängupartnerites. Meil on tavalised 1,5-2 tunnised treeningud. Euroopa keskmikele järele jõudmiseks oleks aga vaja suuremat mahtu ja parimate koondamist ühte treeningkohta. Treeningute intensiivsust ja mahu suurendamist saab teha ka kohapeal. Parimate koondamine ühte kohta ühistreeningutele ehk siis minitreeningkeskuse loomine on aga juba seotud suurte kulutustega, mida teadagi ELTL-il välja käia pole.

Olgu lõpetuseks lisatud ka video meie juunioride-poiste kaotatud kohtumisest Soomele.

Rein Lindmäe