Sarnased reketialad ja samas ka väga erinevad.

Kõige enam ühist näitab meile ajalugu. Tennisistid teavad hästi, et 1934-1936 oli inglane Fred Perry maailma tennise absoluutne tipp, võites neli Suure Slämmi turniiri. Enamik inimesi aga vist ei tea, et 1929. aastal tuli sama mees lauatennise maailmameistriks. Tänapäeval on sellise saavutuse kordamine loomulikult mõeldamatu. Kuid ühiseid jooni nendel reketialadel võime leida väga palju.

Olen pinksi mänginud nüüd juba ligemale 50 aastat. Ja tegelen sellega nähtavasti ka edaspidi. Tõsi, nüüd rohkem veteraniturniiridel. Samas imetlesin juba poisikesena tennist, kus minu iidoliks oli legendaarne Toomas Leius. Vanemas eas olen jälginud tennist ikka päris palju. Enamus mänge siiski telerist. Just maailma tennisetippude esitlus tõi veteranieas mind tagasi tennise juurde. Minuarust on tennis maailma kauneim ja haaravaim mäng. Ma olen aastaid tagasi osalenud isegi tennise 3.liiga võistlustel. Ja omaarust mitte kehvasti, sest polnud peksupoiss. Tõenduseks võin kodus karikateriiulilt ette näidata mitmeid tennises võidetud trofeesid.

Seega olles ise käes hoidnud mõlemaid reketeid üritan nüüd allpool välja tuua selle kahe ala erinevusi ja sarnasusi.

Täna on huvitav märkida, et naastes veteranieas tennise juurde, oli vabariiklikel tennisevõistlustel minu üheks esikohakonkurendiks Silver Karjus. Veel aasta tagasi ei tundnud meie spordiringkond sellist nime. Täna on teda nimetatud üheks Eesti parimaks treeneriks. Sellega on Silver tõestanud, et harrastusmängija tasemel mängides on hea tahtmise ja õnne kooslusel kõik võimalik. Samasuguseid näiteid võib tuua aga ka lauatennisest: aastakümneid tagasi viis venelase Andrei Mazunovi Euroopa tippu Vene NFSV teeneline treener Mihhail Nossov. Sama mehe käe alt kasvas hiljem välja paarkümmend (!!!) Euroopa noortemeistrit. Tema enda mänguoskus piirdus vaid 3.järgu tasemeni.

Muuseas kasutavad intuitsiooni jalgpallis väravavahid 11 m karistuslööki tõrjuda üritades. Hüpatakse mingisse kindlasse nurka ja kui aimati ära, siis võis löögi tõrjumine õnnestuda. Kui puurivaht hüppas paremasse nurka, pall aga veeres rahulikult vasakusse, siis keegi väravavahti ju süüdistama ei hakka. Kõik saavad aru, et reageerida kuni 140 km/h lendavat palli nii lähedalt ei ole võimalik, sest inimvõimetel on piirid. Sama situatsiooni olen märganud tennises. Miks löövad tennisistid hirmkõvalt võrgu lähedast palli mingisse nurka, samas vaatamata, millisesse punkti siirdub vastane? Lisaks võiks ju anda tilkpalli võrgu alla. Lauatennises ei raisata energiat liigselt. Kui on näha, et vastane siirdub tõrjuma paremale, suunatakse viimasel hetkel lahtise randmega pall hoopiski kerge löögiga vasakule või vastase lauast eemale minnes sooritatakse tilkpall võrgu taha ja punkt on kerge vaevaga käes. Ja sellise punkti võitmine on endale mõnus, kui ka pealtvaatajatele lõbusam. Sest vastane on ära „petetud“. Tõsi, seda tehniliselt keerukat elementi ei valda mitte kõik. Kuid just sellised mängijad on publiku lemmikud. Tegelikult olen näinud ka tennises selliseid pettelööke. Kuid nende sagedane kasutamine on keelestatud reketiga kindlasti riskantsem, kui kummiga sooritades. Ja seepärast peaks lauatennisist tennisisti suurest energiaraiskamisest ka aru saama.

Palli kiirustest veel. Nii imelik, kui see ka meile ei tundu, lendab pallidest kõige kiiremini sulgpall (seda mänguvahendit pallina ette kujutada on siiski raske)-üle 400 km/h. Kuid see kiirus on mõõdetud algselt. Mida kauem sulgedega pall lendab, seda järsemalt selle kiirus ka langeb.

Füüsiline ettevalmistus peab mõlema ala tippmängijal olema tugev. Lauatennisist sooritab ühe võistlusmängu jooksul 300-1300 lööki. Ja kui arvestada, et pea iga löögi ajal mängija läbib vahemaa 0,5-1,5 meetrini, siis juba ainult ühe kohtumise jooksul on vaja liikuda kuni 2 km! Päevas tuleb aga mängida mitu matśi. Seega võib lauatennisist võistluspäeva jooksul liikuda 7-8 km. Suured koormused olidki põhjuseks, miks ITTF (Rahvusvaheline Lauatennise Föderatsioon) aastaid tagasi maailmameistrivõistlustel võistkondliku ja individuaalturniiri eri aegadele viis. Sest sageli võistkondlikul turniiril edukalt mänginud pinksistid kustusid sellele järgnenud individuaalturniiril. Ja tiitlivõidu näppasid puhanud varumehed.

Tennises on teada, et ühes mängus läbitakse keskmiselt 3 km, liivaväljakutel aga tunduvalt rohkem. On arvutatud, et Prantsusmaa lahtiste meistrivõistluste liivaväljakul on olnud kohtumisi, kus mängijad läbivad ka 10 km. Seega rasked alad mõlemad!

Vaadatavuse poolest tuleb selgelt edukamaks pidada tennist, sest tennis on publikuala, mis tippturniiridel kogub suure arvu pealtvaatajaid. Rekordit hoiavad siin hoopiski naised. Nimelt eelmisel aastal jälgis Belgias Kim Clijsters ja Justine Henini vahelist matśi koguni 40 000 pealtvaatajat! Lauatennis jääb siin kaugele maha. Vaid tiitlivõistlused Hiinas, Saksamaal ja Prantsusmaal koguvad enam-vähem täismaja ja sedagi finaalpäevadel. See on seletatav tennise tunduvalt parema vaadatavusega, sest mäng ei ole nii kiire ja "vindine" ning mängijate eksimusi on võrreldes lauatennisega tunduvalt vähem. Seega on lauatennist pealtvaatajatel palli ülisuure kiiruse tõttu raskem jälgida ja vaadatavus on kesine just seetõttu, et pall on liiga vähe mängus. Isegi tippmängijad ei suuda omavahel konkureerides vältida publikule lihtsaina tunduvaid vigu. Tselluloidpalli lennu suure kiiruse tõttu on kaalumisel olnud juba aastaid võrgu kõrgemale tõstmine. Ja ka katsevõistlusi on kõrgema võrguga juba toimunud. Kaugemale ei ole aga tänase seisuga jõutud. See oleks allakirjutanu arvates vist ka ainus võimalus palli ülisuure kiiruse vähendamiseks, mis omakorda vähendaks lihtsana tunduvaid vigu.

Lõpuks tahaksin lisada, et vaatamata alade sarnasusele on nad siiski täiesti erinevad. Samu võtteid kasutada on raske, kuid midagi üle võtta nii ühelt kui teiselt alalt oleks küll võimalik ja ehk ka vajalik.

Ka mina näen vahel tippmängijate esituses nii tennises kui lauatennises võrratult kaunilt mängitud punkte, hüüatades- kuidas selline löök on võimalik! Võrdselt võluvad on kindlasti mõlemad reketialad. Seepärast on ka arusaadav, miks pinksistid tennist mängivad ja tennisistid pinksi toksivad. Tõenduseks värske video sellest, kuidas eelmise aasta maailma parimaks meessportlaseks tunnistatud tenniselegend Rafael Nadal maailma parimate sportlaste auhinnagaalal õhtujuhi, kuulsa Hollywoodi filminäitleja, 2 Oscari laureaadi Kevin Spacey´ga hoopiski lauatennist mängib. Olgu ette öeldud, et Nadal tegi seda väärikalt. Vaata videot sellest siit.

Rein Lindmäe

P.S. Artikkel ilmus märtsis ajakirjas TENNIS.