Pärnu lauatenniseaktiiv võttis kaugel stagna-ajal ette ning...

...korraldas ennekuulmatu asja: käivitas mitmest osavõistlusest koosneva , tervet võistlushooaega hõlmava seeriavõistluse. Aasta oli siis 1979, muide enam-vähem samal ajal nägi ilmavalgust ka praegune Eesti meister meesüksikmängus Vallot Vainula. Nagu teemaga seotud isikud ise kinnitavad, siis seeriavõistluste kõige esimene etapp peeti kunagises Pärnumaa pinksikeskuses Sindis. Algul nuheldi üksteist omavahel, hiljem lisandusid naabrid ning varsti laienes võistlussari vabariiklikuks, kust meelsasti lõid kaasa välisvõistlejad. Võistlussarja korraldajad otsisid pidevalt uut: muutusid võistluskohad, muutusid võistlusjuhendid, Pärnu mängijad moodustasid oma klubi...

Selle aja jooksul on oma valitsemisoskust Pärnus proovinud rohkem kui tosin linnapead (tõsi erinevate tiitlitega). Kuid kogu seda kolmekümmend kahte karikasarja on vedanud suures osas kaks „rahutud“ hinge, s.o. Enn Hallik ning Arvi Vainula , vaatamata sellele, et erinevatel aegadel vajasid isegi nemad tohtrite poolt „remonti“. Mäletan osalejana aastatetaguseid turniiritabeleid kohtunike lauas, mis olid suuremad kui kõige suuremad laudlinad. Küsisin siis ja küsin ka praegu endalt, millega on ennast (ja veel hullem ka kogu oma pere) suutnud motiveerida peakohtunikuna tegutsev Arvi. Kindlasti on sellise töö kõige paremateks ja magusamateks viljadeks oma lauatennisesaal ja noorte pärnakate edu.
Pärnu seeriavõistlustest võtsid õppust ning omandasid kogemusi erinevatel aegadel peaegu kõigi maakondade lauatenniseaktiivid ja lähinaabrid, lätlased. Sellised sarivõistlused toimuvad nüüd kogu Eestis

Pärnu meeste poolt on kordasaadetud midagi müstilist!
Eesolev etapp on nimelt juubelietapp: kõigi aastate koondina toimub 26.märtsil 2011.a. arvult 200-s osavõistlus. Tegemata mingisugustki agitatsiooni julgen ennustada, et siis on kohal kõik (ja mängivad) noored ja vanad mängijad, kelle arvates on just see spordiala üks kaunemaid.
Mida tähendab selline, ajaproovile vastupidanud seeriavõistlus võistlejatele? Ma ise arvestan, et olen vähemalt 180 korda pärnakaid vaatamas ning ühtlasi ka mängimas käinud. Minu lühike aritmeetika näitab:
180 x 9 tundi =1620 tundi : 24 h = 67,5 ööpäeva =ligi 3 kuud ilma pausi tegemata.
Kui natukene veel: kui ma oleksin selle aja sõitnud autoga ca 80 km/h, siis oleksin läbinud kokku 130 000 km ehk vähemalt 3 tiiru ümber emakese Maa. Kui küsida endalt ,et miks ma aga ikka ja jälle oma asjad kokkukorjan ning Paikusele mängima tulen, siis tunnistan, et
-seltskonna pärast
-kellegile ärategemise pärast
-kellegi käest kolaka saamise pärast
-lauatennise pärast
Praktiliselt iga hooaeg on lõppenud korraldajate sõnadega: kas ja kuidas sügisel jätkame?
Usun, et see asi on korraldajatel nii veres, et sellest loobuda ei saagi. Kindlasti on varuks midagi, millega üllatada kõige paadunumaid fänne.
Pärnu lauatenniseaktiiv on seeriavõistlusi korraldades mahajätnud oma firmamärgi. Kindlasti ootavad sügisel uut kutset väga suur arv mängijaid. Teie ainult kutsuge ja meie tuleme!

Mängusõltlane Priit Vihuri